Sillamäe 24h jooks - minu esimene!

Ütlen juba etteruttavalt ära, et tegu on mu kõige pikema postitusega. Nii et varu endale tass meelepärast kõrvale ja proovi lõpuni kannatada :D

Eellugu 
Ma ei ole jooksja. Mitte selles originaalses mõttes. Ma ei jahi taga kohti, pigem olen medalikorjaja. Neid jagatakse pea igal jooksul tänapäeval. Rajale minnes olen ma emotsioonide jahil. Tahan lõpetada iga jooksu hea tunde ja positiivse noodiga. Seepärast ei läbi ma distantse võib-olla nii kiiresti, kui mu keha oleks võimeline 100%-lise pingutuse korral. Ma läbin nad täpselt nii, et emotsioon püsiks ja ma tahaksin seda kõike uuesti teha!

Startijate ühispilt, foto: Ann Valang

Kuna 2017 sügisel läbisin ma oma elu esimese maratoni täpselt sellise emotsiooniga (valetan, kümme kraadi paremaga!), siis teadsin, et maailmas on veel midagi, millega pean end jälle proovile panema. Algselt plaanisin 6h jooksu, aga kuna 2018a kuskil seda ei korraldatud, siis kaalukausile jäid Sillamäe ja Haanja100. Plusse ja miinuseid oli mitmeid, aga lõplik valik jäi Sillamäe kasuks.

Ainuüksi mõte, et mina ja jooksen 100km või isegi 24h tundi, oli ülemõistuse äge! Alguses ma küll olin väga kõhkleval seisukohal, kas ma üldse sinna starti jõuan, aga olin enda üle juba siis uhke, et üldse julgesin sellisest asjast unistada! Mina, eluaegne ülekaaluline (hmm, selle koha pealt tuleb pärast üks pirn ka) ja geenitestiga tõestatult 0% jooksja.

Oskasin end uue Eesti rekordiomanikuga juba alguses ühele pildile sättida :D
foto: Ann Valang 
Kui sain endale treeneri, Cris Poll´i appi, et mu eesmärk tegelikult ka tehtav oleks, sain nii palju kindlust juurde. Mul on olnud õnne, et nii maratoniks kui nüüd 24h tunniks treenides olen saanud endale appi inimesed, kes sobivad mulle. Inimesed, kes mõistavad, et lisaks jooksmisele on ka muu elu. Eriti, kui kasvamas on väiksed lapsed.

Cris saatis mulle igakuiselt treeningkavad ja mina andsin talle sama tihti ka tagasisidet. Lisaks muidugi oli hunnik jooksvaid küsimusi ja hädasid, mida ma ikka aegajalt kirjutasin talle. Siinkohal suured tänusõnad talle, et ta mu väga "rohelised" küsimused välja kannatas :D

Aeg lendas treenides kui linnutiivul ja juba oligi käes sügis! Juba oli käes 24h jooks! Rõhutasin igalpool oma enesekindlust, et lähen ja teen selle ära. Ilma avaliku eesmärgita, kuid kui keegi küsis, et mis siht ikkagi silme ees on, siis vastasin alati, et selle 100km linnukese tahaks ikka kinni püüda! Võib olla siin peidus minu üks viga, aga sellest edaspidi juba...

24h jooks
Öö vastu võistlust oli tavapärane. Ehk Margus elas kukil öö otsa ja rahulikust unest võis und näha. Harjumuspärane, seega hommikul mingit megaväsimust ei tundnud. Palusin Priidul teha putru. Ise samal ajal käisin pesemas ja pakkisin veel viimaseid asju kokku. Nii enda kui laste, sest nemad läksid ju vanaema-vanaisa juurde puhkama kuniks ma võistlema pidin.

Asjad koos, lapsed ära viidud, hakkas pikk sõit pihta. Tee pealt korjasime peale ka Anni ja Kadri, kes olid mu toetusmeeskond nendeks 24ks tunniks, mil võistlus kestma pidi. Teel Sillamäele arutasime saja asja üle seoses jooksmise ja üldse trenni tegemisega, nii et sõit läks päris kiiresti.

Kohale jõudes saime aru, et oleme jõudnud mingisse teise maailma. Eesti keel oli haruldus ja õigete kohtade üles leidmine oli müsteerium omaette. Õnneks saime siiski numbri kätte ja stardipaika kohale ka õigeks ajaks. Seal ma tegin kerge vaseliinikuuri enda kehale ja olingi stardiks valmis.

Elevus on enamuste näost nähtav.
Foto: Ann Valang 
Siinkohal pean ära mainima, et mingit sellist kohutavat südamepõtkimist või närvi nagu enne esimest poolikut või maratoni tekkis, mul sinnamaani tekkinud ei olnud. Põdesin seda, sest närv peaks olema märk millesti suurest ja ägedast, mis kohe hakkamas on. Aga mina seda ei tundnud. Vähemalt mitte selles mahus, nagu ootasin sellisest aukartust tekkitavast üritusest.

Enne starti kutsuti välja kõik osalejad. Tehti ühispilti ja siis liiguti kõik koos stardipunkti, mis oli umbes 1km kaugusel. Ma mõttes ei saanud küll aru, miks siit samast ei võiks startida ja miks ma pean veel 1km kõndima enne starti. Kes ikka enne seda jooksu sooja teeb? Feil - ainult minusugused ei teinud :D :D

Kui stardipauk käis, siis hakkas vaikselt kohale jõudma, kuhu ma end seganud olen. Mõtlesin omaette:"selge, järgmised 24 tundi veedan ma siin rajal... Hmmm, mida ma küll selle ajaga oma peas pihta hakkan?!?!", ise samal ajal väga rumalalt naeratades.

Üldse jooksin päris pikalt sellise rumala kooliplika naeratusega, sest see oli nii äge! Sai ring tehtud - särasin õnnest. Peale teist, kolmandat, neljandat ei suutnud ma ikka veel naeratamist lõpetada. Vahepeal hakkas emotsioon katust lennutama ja pisarad tahtsid ka silma tulla, aga surusin need alla, sest joostud oli siis väga vähesed kilomeetrid sihiks seatud 100km kõrval.

Iga ringi (umbes 2km) järel küsisid mu toetajad, et mida tahan - vett, cocat, süüa. Lisaks enda kaasa pakitud toidule oli ka üldine söögilaud, kus valik võttis silmanägemise kirjuks. Süüa võtsin ma alles umbes 20km pealt kuigi enne jooksu sai söödud suhteliselt vähe. Enne seda jõudsin võtta kolm energiatabletti ja need jäid ka võistluse ainukesteks. Magu läks nii krampi nendest, et eelistasin sel jooksul päris toiduga end kosutada.

Foto: Ann Valang 

Olin alates esimesest tunnist endale seatud graafikust ees. Olin tegelikult graafikut koostades mõelnudki, et see on miinimum, mida võiks täita. Seega edumaa paberil olevatest numbritest ei tekitanud suurt emotsiooni. Ei käskinud tempot vähendada ega ei tekitanud ka mingit üllatust.

Kuni 50km täitumiseni läks kõik suhteliselt ladusalt. Jalad küll hakkasid vahepeal juba lihasvalu päris tugevalt välja "näitama", aga muus mõttes oli kõik ok. Sai ka ilusti esimene toidukord üle elatud ja peale seda jälle edasi kulgetud. Viie tunni täitumise live´i võite vaadata SIIT.

Päris raskeks läks peale 75km täis saamist. Ma olin plaaninud, et siis lähen ja magan natuke. Aga kuna telgis oli jahe ja muusika oli kõva ja üldse oli mul sada häda (kõige ehedamat emotsiooni vaadake live´ist SIIT), siis läksin telgist jälle välja rajale. Et ikka natuke jälle tehtud saaks.

"lõunapaus"
Foto: Ann Valang 
Viimased tunnid on juba peas nii segi läinud, sest väsimusaste oli ikka parajalt kõrge juba. Mäletan kuidas ma lihtsalt kõndisin, tuikusin rajal, aga käskisin enda ikka edasi liikuda. Vahel isegi jooksin mõne kilomeetri! Need 80-90km jooksu kilomeetrid olid ilmselt need viimased pingutused, mis mu puusale üleliigseks muutusid ja mul hakkas puusas üks koht nii hullusti valutama, et viimased 8km ma kõndisin läbi valu.

4km enne lõppu ütles rajalugeja mulle, et kaks ringi veel 100km täitumiseni. Vastasin, et ega ma rohkem ei kõnni mitte sammugi kah! Ta soovitas ikka need kaks ringi nautides veel teha. Sellel hetkel ma reaalselt lugesin samme lõpuni. Siis oli mul täiesti savi sellest, et tegelikult oli veel jooksu lõpuni terve hulk tunde. Ma jahtisin oma sadat ja sellega ma olingi täiesti rahul!

Siinkohal tagant järgi mõeldes oligi mu suur viga! Ma olin alati mõelnud ja planeerinud, et ma teen 100km! Kordagi ei mõelnud ma, et äkki ma olen võimeline rohkemaks. Ma ei teinud endale nö plaan B-d juhuks, kui peaksin tugevam olema ja jõudma rohkem. Seetõttu ma isegi ei kaalunud rajalt maha tulemist, kui 100km täis sai. Mu aju si signaali, et eesmärk on täidetud ja võib koju ära minna. Nii et vaimse poolega tehtud töö kannab vilju, aga teine kord tuleb seda veidi paremini planeerida :D

Igatahes kui sain selle viimase ringi tehtud, siis kommentaator ütles kõlaritest ka, et Eestis on vähe naisi, kes võivad öelda, et on 100km läbinud omal jalgadel. Jah, ei jooksnud terve maa, aga märkustega, et see polnud nüüd 100km jooksu ei suuda väga mu uhkusetunnet maha tõmmata! Ülimalt uhke olin ma sel momendil enda üle ja olen siiani! Nii nagu ma enne jooksu ütlesin, mõtlen ka täna - seal rajal kasvõi rooma, aga peaasi, et edasi liigud!

Nii, kui seisma jäin, hakkas megakülm!
Foto: Ann Valang 
Lõpetades olin 101% kindel, et sellist hullust ma enam ei tee! Olin samal arvamusel seni kuni esimesest uinakust tõusin. Siis oli esimene mõttekild, et ÄKKI.... Mida aeg edasi, seda enam hakkas see raja värske ja toores (valus) emotsioon kaduma ja jäi meelde see äge, ütlemata võimas tunne, mis tegelikult selle kogemusega kaasas käis! Seega lubasin endale, et teen oma vormiga veel kõvasti tööd ja kui korda maratoni jooksen max ajaga 4:15, siis lähen ja teen selle 24h jooksu uuesti ja seekord juba eesmärgiga 24h rajal olla!

Taastumine
Kui olime autoga koju jõudnud, siis tuli see kõige hullem moment. Ausalt öeldes arvasin ma tol momendil, et autost tuppa kõndimise valu ületas iga sekundi rajal oleku valust :D Ma sundisin enda jalga tõusma, aga ükski reielihas minuga koostööd ei teinud. Nutsin ja naersin segamini seal õues paljajalu tuules seistes. Ühes käes poolik coca ja teises tossud, mille olin autos juba jalast ära võtnud. Kõigest 5 meetrit ja ma ei suuda seda läbida!

Lõpuks ikka suure surmaga jõudsin terrassini, AGA seal oli kaks astet! Oooo jumal, miks sa mind nii karistad?!?!? Kuigi valulävi oli mul igati ületatud, siis ma jätkuvalt naersin enda valu üle. Vabastasin oma käed ja ukerdasin kuidagi end trepiastmetest üles. Ellu jäin!

Esimesed unetunnid toas olid väga lühikesed, sest nii, kui külge tahtsin keerata, ärkasin valu peale üles. Samas oligi vist hea, et sain selle pühapäeva jooksul kokku kolm lühikest und teha, sest nii sain oma unevarud täis magada ja esmaspäevaks mingit unevõlga õhku ei jäänud.

Pühapäevased õhtused "emakohustused" sundisid mind piisavalt palju ringi liigutama, et esmaspäevaks oli külll meeletult kange keha, aga suuremad valud olid möödas. Olgugi, et laua taha pikemaks ajaks istuma jäämine andis ka õpilastele märku, et kerge see taastumine ei ole.

Peale esmaspäeva võtsin kätte ja tegin väikse rattaringi! Elu kõige õigem otsus. Koheselt oli olemine tunduvalt parem. Õhtul tegin veel rahvatantsu otsa ja järgmisel päeval kannatas treppidest vabalt käia! Lugesin end valu ja une mõistes igati taastunuks. Loomulikult tahab keha veel kergemat režiimi veidi pikemalt (ja eesolev praktika aeg pakub seda nagunii), aga olin enda jaoks ütlemata kergelt pääsenud!

Taastumise koha pealt ütlen veel seda, et rajal saadud villid olid kadunud juba esmaspäevaks ja ühtegi muud hõõrdumist mul ei tekkinud. Küüned on kõik ilusti omal kohal ja pole isegi hellad! Seega jalanõusid kiidan taevani ja nende eest olen iga kell uuesti nõus kalli hinna välja käima! Jalanõudeks olid asics gel nimbus 20!

100km sai täis!
Foto: Ann Valang 

Tagant järgi tarkus ehk meelespead järgmiseks korraks! 
Mida ma sellest jooksust õppisin? Esiteks seda, et ma olen ikka pagana kõva naine! Enesekindlusele andis see kõvasti plusspunkte (mitte, et see ennegi väga madal oleks olnud :D) ja sain kinnitust, et mõtlemisel on tugev jõud! Lihtsalt tuleb paremini läbi mõelda, kuidas oma peas eesmärke seada ja igaks sajaks juhuks panna ka üks ulmeliselt suur tunduv eesmärk!

Teiseks kui on juba valuvaigisti kaasa võetud, siis oleks võinud seda rajal kasutada. Võib olla oleksin enda puusavalust üle saanud. Samas arvestades, et ma olin end vähemalt viimased 7 tundi moosinud peale 100km täitumist rajalt maha tulema, siis ilmselt poleks ka valu leebumisest mu otsus muutunud. Tol momendil polnud ükski kilomeeter enam mu jaoks tähtis. Oluline oli vaid see 100!

Kolmandaks meelespeaks järgmiseks korraks on see,  et kindlasti peab olema kaasas toetav meeskond! Korduvalt mõtlesin rajal sellele, et kui ma oleks siin päris üksi, siis oleks see ikka ülimasendav värk. Eriti, kui juba kuskilt on valus ja samm on niigi ülimalt aeglane. Kui poleks kedagi oma, kes ergutaks ka... Oh, ei taha sellele mõelda :D

Neljandaks parenduskohaks on magamine! Nüüdseks ilmselge on see, et minusugune unekott ilma uneta need 24h üle ei ela. Eriti, kui start on tugevalt üle minu ärkamise aja. Seega parem varustus ja võimalus magamiseks on must have

Viiendaks ja viimaseks meelespeaks endale ütlen, et mingi graafik ikka peab ees olema! Seekord sai tehtud küll väga lahja, aga siiski oli sellest nii palju kasu, et rajal veedetud aeg liiguks kiiremini. Kuigi rada oli paljude arvates ülilühike, siis minu jaoks oli just paras. Nägi omasid iga natukese aja tagant, aga samas mitte liiga tihti ja sai iga mõne ringi tagant teavitada täitunud tunni aega ja võrrelda seda oma graafikuga. Siis jälle vähemalt ringi joosta mõeldes läbitud tundide aegadele, keskmist arvutades, prognoose tehes ja varsti oligi jälle üks tund möödas :D.


Vot selline see kogemus kirjapanduna oligi! Praegu jäi siit kindlasti väga palju emotsioone välja ja soovitan vaadata mu live´id järgi, sest sealt (eriti südaöisest) saate rohkem aimu, kuidas mul seal olla oli. Praeguseks on kõik halb meeles väga positiivses võtmes ja südames on kohe eriti soe tunne Sillamäe ultrale tagasi mõeldes! Huviga ootan juba uut hooaega ja kes teab, ehk olen ikka 2019 stardis (kuigi hetkeplaan näeb ette, et proovin uuesti 2020).

PS! Mind pani rajal korduvalt hämmastama see, et mu mõistus oli 99% ajast täiesti virk. Ma ootasin seda momenti, kus näen luulusid ja hakkan sonima vms, aga seda ei tulnud. Ehk oleks tulnud, kui oleksin 24h rajal ära olnud :D

PS2! ma olevat ühele vene fotograafile väga meeldinud ja ta alguses arvas, et ma sinna "kaalulangetuslaagrisse läinud" ja ilmselt üle kahe ringi joosta ei jaksa. Seega oli ta eriti vaimustatud, kui mu meeskond teda natuke valgustas, et ma niisama sinna sörkima ikka ei tulnud (tema vaimustust näitas ka see, et iga ringi järel ta minuga väga palju rääkis ja muudkui poseerida palus vene keeles :D).

Comments

  1. Sa oled niii tubli, ka kesköine pahurus oli nii ehe!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuigi ma sisimas mõtlesin tõesti, et see video bõtab isu uuesti proovida, aga ise tagant järgi kuulates tuleb sisse nii soe ja hea tunne, et pigem hoopis ajab uuesti rajale :D

      Delete
  2. Tõeliselt tubli! Palju palju õnne! Ja uskumatu, et suuremaid vigastusi ei tekkinud. 0% jooksja kohta ikka meeletult vägev tulemus! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vigastuste puudumise üle imestan ise ka :) tihti mul ka 10km olnud seljal hõõrdimist vms, aga seekord ei midagi!

      Delete
    2. Kas su kell samme ka luges? Kui jah, palju tuli? Kindlasti ulme number

      Delete
    3. üe 95000 sammu oli. Ma täpset arvu ei mäleta :D Aga kaloreid kulutasin jooksuga ligi 7000 :D

      Delete
  3. Nii lahe kuidas igaühel on nii erinevad muljed. Need, kes kiiresti jooksid, valutasid kõvemini ja kauem. Hea on olla aeglane :) Ka minul läks valu kiiresti üle.
    PS. panen lähipäevil Su kivi teele. Lihtsalt pole jõudnud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mõni tubli jookseb juba kohe varsti Tartus Maratoni :D Ma isiklikult pole veel üldse jooksma jõudnud peale seda katsumust (küll mitte sellest, et joosta ei tahaks või ei saaks, ajaliselt lihtsalt väga keeruline periood).

      Delete

Post a Comment