Tallinna maraton - poolmaraton

On aeg ka kolmas Tallinna maratoni raames joostud jooks blogisse kirja panna. Emotsioone sai selle jooksuga kogetud igasuguseid!

Hommik algas juba poole seitsme aeg, kui uni enne äratust otsa sai. Regiinal ja ta mehel oli käsil juba hommikusöögi valmistamine. Katsetasime uut lähenemist (meie jaoks) ja sõime hommikuks muna ja meesaia. Tagant järgi peaks ütlema, et täitsa asjalik hommikusöök pika jooksu hommikuks.

Peale hommikusööki kaua istuda ei saanud. Tuli riidesse panna ja minna maratoonareid teele saatma. Regiina ise ju üks nende seas sel aastal (tema kogemusest saab juba varsti kindlasti ta blogist lugeda). Lisaks veel Viigi, Tiia, mu Austria sõber jne. Ühesõnaga neid, kes maratonile läksid ja kellele kaasa tahtsin elada, oli päris palju.

Maratoni avapauku oodates oli hinges nii kade meel. Tahtsin ise ka seal koridoris olla ja minna seda rada vallutama. Samas teadsin, et see oleks olnud liig... Nii ma elasin raja ääres kaasa, kuni viimnegi tuttav oli silmapiiri taha kadunud.


Õnneks juba varsti olid Kati ja Kristiina (kaks hullu, kellelt ma kolme jooksu jooksmiseks julgustust sain) kohal ja sai nendega chillida. Aeg läks nii kiiresti ja ootamatult olime juba kerge soojendusringiga otsapidi stardikoridoris.

Seisin seal kahtlase tundega, et olen oma kehale ikka paraja eesmärgi pannud. See mõte painas mind juba hommikul ärgates. Kolm jooksu päris kuuma ilmaga ja loodan veel rekordit saada? Arvestades, et mu keha ja soojad kraadid ei ole sõbrad ning mu jalad olid ikka natuke eelmistest jooksudest väsinud, siis panin uue eesmärgi- nautida jooksust igat meetrit!

Esimesed 10km olid ilusti ajagraafikus ja kõik oli okei. Kuskil 11-12km pealt vaatasin, et pulss on alles 160-165 vahel, aga tempot juurde ei saa. Põhjust ei pidanud kaugelt otsima. Jalad olid lihtsalt väsinud. Kuna uus eesmärk oli nautida, siis jooksin edasi aega vaatamata. Pulssi vahel piilusin, aga see püsis suhteliselt muutumatuna.

Mu Austria insta/jooksusõber Thomas 

Viimastel kilomeetritel piilusin aega ja oli näha, et rekordit siis kindlasti ei tule. Korraks tuli hurjutamismõte pähe, et oli siis vaja kolm jooksu joosta, aga see läks ruttu üle. Mu kolm ilusat medalit oli hulga parem võit sellel korral :)

Viimane km oli omajagu raske, aga üllatuslikult kergem kui reedel või laupäeval. Üldse tundus tänane jooks kõige kergem jooks. Oleks vaid need jalad vähe värskemad olnud 😁


Lõpetasin enda kella järgi ajaga 2 tundi 18 minutit. Ametlik netoaeg oli 8 sekundit kiirem. Rekordit ei tulnud, nagu arvasin juba hommikul voodist püsti tõustes, aga sellegi poolest lõpetasin nägu naerul ja olin nii õnnelik, nagu oleks elu parima jooksu teinud.

Mingis mõttes tegingi. Ma jooksin kolm päeva jutti ja suutsin viimasel päeval oma elu teise tulemuse poolmaratonis teha. Enesetunne püsis hea kuni lõpuni ja ma võiks vabalt ka homme jooksma minna, kui kava seda ette näeks (rahu, ei näe :D).

Mu kolm medalit! 

Ma sain justkui peaproovi 24h jooksust (100x kergemal moel) ja see andis mulle veelgi enam kindlustunnet ja enesekindlust, et 22.septembril Sillamäel endast maksimum anda.

Comments

  1. Sa oled tubli, selles pole kahtlustki! Aga tekib küsimus, kellele sa seda kõike teed? Teistele näitamiseks, või iseendale ja oma eneseheaolu ja enesetunde pärast? Kahjuks juba pikemat aega jääb mulje, et varjant nr.1 on õige, kahjuks..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma teeks seda teistele, siis oleks mu motivatsioon ammu otsas. Jooks on mu meditatsioon, mu jõu allikas. Mu elus on keerulised perioodid käsil (olen sellest osaliselt ka kirjutanud või rääkinud instas) ja vahel võib jääda mulje teine, kui asi on... nii et ma ei eita, et tõesti võib olla kohati on selline mulje jäänud, aga kinnitan, et nii see pole! Teen seda kõike iseendale!

      Delete

Post a Comment