Tallinna maraton - sügisjooks 2018 (10km)

Teine jooks mu kolmest Tallinna maratoni jooksust on tehtud! Imelikul kombel oli see tunduvalt kergem, kui eilne 5km. Kuid alustame siiski algusest ülevaate andmisega.

Hommikul olin juba 6-7 ajal üleval. Kuni 11ni passisime sõbrannaga niisama, siis läksime natukeseks Ülemistesse šoppama. Korralikust hommikusöögist polnud lõhnagi.

Edasi suundusin 13 ajal Regiina juurde. Seal sain juba varsti hea portsu juurikaid ja süskareid otsa pelmeenide näol. Kõht kohe nurrus toidu peale.

Enne starti.

Juttu jätkub Regiinaga alati rohkem, kui meil aega on. Seega oli juba varsti jooksule minek. Vabaduse platsis ootas mind ka mu Austria sõber, kes oli samuti maratonile tulnud. Ma ikka ei saa üle, kuidas üks välismaalane võib olla nii huvitatud meie riigist. Lihtsalt lahe!

Pika jutustamise saatel sai stardipauk ära kuulatud ja juba läksingi edu soovivate sõnade saatel jooksma. Alguses väga joosta küll ei saanud, sest paljud kõndijad olid end ettepoole sahkerdanud ja takistasid ühtlase voole tekkimist. Ei tahtnud ka eelmise päeva viga korrata, et pidevaid sööste teha. Seega chillisin rahulikul tempol.

Üldse oli mul plaanis väga rahulikult võtta. Siiski oli ju tegu soojendusjooksuga pühapäevaks. Kuidagi kerge oli joosta ja kuigi algselt oli plaanos pulssi hullult jälgida, siis ootamatult said esimesed viis km täis ja pulsist ei teadnud ma midagi.

Kui pulssi vaatasin, siis näitas see lausa 160 kanti. Tunne polnud üldse selline, aga kuum oli. Seega ma ei imestanud näidu üle ja proovisin veidi tempot maha võtta.

Ega see tempo aeglustamine polegi nii kerge kui arvata võib. Kui ikka jalgades üks tempo juba üle 5km sees olnud, siis seda tempot jooksevad jalad ka järgmised 5km. Pealegi ei tundnud ma end üldse nii hullult kui pulsi järgi võis arvata.

Peale finišit.

Täiesti ootamatult sai juba 8km täis ja varsti jõudis kätte nõme munakivitee, mis andis aimu lõpu tulekust. Kui muidu rada meeldis mulle väga, siis see lõpp oli samamm nõme, kui eelmisel päeval. Tõusud lihtsalt pole minu teema. Eriti kui jooks lõppeb sellega.

Finišisse jõudes lõi minu kellale ette 1 tund ja 5 minutit. 10min kiiremini, kui ise olin oodanud... Ei teadnudki, kas end hurjutada, et aeglasemalt ikka ei jooksnud või kiita, et heal enesetundel mõnusa ajaga lõpetatud sain.

Seda, kas eilne ja tänane jooks oma jälje ka poolmaratoni ajale jätsid, näeme juba homme. Jalgades mingit hullu väsimust veel pole, aga igaksjuhuks lasin täna jalad Regiina rulliga üle. Parem karta kui kahetseda, eks.

Rekordi ootuse koha pealt võin vaid öelda, et see eelkõige on kinni ilmas. Ma tean, et ideaalse ilmaga olen ma selleks võimeline, aga ideaalset ilma homseks loota oleks ulme.

Samuti ei tea ma mida jalad teevad. Siiski 2 päeva ju joostud ka ja rekordi tegemiseks peaks km aeg ikka päris hea tulema. Ühtpidi ma muidugi ootan rekordit, aga samas võtan asja kainelt ja kuumas end lõhki tõmbama ka ei hakka. Ega ma siis ju homne päev surema hakka, et just homme tuleb see rekord ära vormistada.

Lähen nüüd magama, et oma 8 tundi iluund kätte saada. Homme kavatsen veel maratoonarid teele saata ja siis 10.45 stardin oma kolmanda päeva stardis- 21km stardis!


Comments