Üks nädal Sillamäe 24h jooksuni

Ainult 7 päeva on jäänud 24h jooksuni! Olen seda oodanud nii kaua ja juba ongi see peaaegu käes! See on nagu jõulude ootus lapsena, ainult veel grammike parem!

Tegelikult on seda tunnet, mis mu sees praegu on, väga raske sõnadesse panna. Ma olen elevil, õhinal, ülearu õnnelik, et see jooks juba kohe varsti kätte jõuab. Nagu oleks armunud! Liblikad lendavad kõhus ja ei suuda väga millestki muust mõelda. Seda kõike positiivsetes toonides, sest kes ikka värskelt armununa negatiivsetest asjadest mõtleb.


Natuke tunnen end sellepärast rumalana ka, sest ma peaks mõtlema sellele, et mul tuleb üks väga raske 24 tunnine etapp. Ma ilmselt hõõrun end ära kuskilt ja saan villid ja tuleb veel sada häda, miks ma tahaks ilmselt sellelt rajalt maha astuda ja kuskil nurgas looteasendis nuttu tihkuda, aga ma ei mõtle nendele.

Ma olen enesekindel. Ülearu ja arulagedalt enesekindel. Tean, et lähen ja teen selle ära. Täpselt selles mahus, nagu mulle sobib. Sellisel kiirusel nagu tahan ja täpselt nii palju kõndides-joostes-puhates, kui tundub õige. Ei mingit survet midagi kindlat saavutada või kellestki parem olla. Lihtsalt lähen ja omal moel naudin seda rasket ja samas nii üliägedat 24 tunni pikkust võistlust!

Kuna viimastel päevadel olen saanud palju kommentaare, et tegelikult inimesed ei tea, mida see 24h jooks endast kujutab, siis panen siia kirjelduse, nagu MINA seda enda jaoks olen lahti mõelnud. See on 24h tundi, mille ma veedan Sillamäel umbes 2km pikkusel rajal. Alguses jooksen, siis natuke kõnnin. Mingil hetkel söön ja natuke puhkan jalga ning siis kordan seda ringi algusest kuni 24 tundi täis saab.

Kindlasti on sellel jooksul väga suur roll vaimsel valmisolekul. Seepärast on võib olla isegi hea, et ma ülearu enesekindel olen. Ehk siis ei tule mul see kole ja sünge sein nii varakult peale. Seepärast olen ka endale sisestanud, et kiirus pole oluline, sest see on võistlus, kus tuleb võimalikult kaua liikuda. Parem olla kilpkonn, kes kulgeb aeglaselt ja kaua, kui jänes, kes kiirelt läbi põleb tempoka jooksuga.

Mul on hea meel, et minuga tuleb jooksule kaasa päris mitu toetajat. Omad inimesed raja ääres annavad nii palju juurde, kui vaim tahab murduda või väike saatan peas hakkab loobumismõtetega loopima. Ma tean, et rajal on ka ringilugeja, kes on mu jaoks olemas nii heas kui halvas selle võistluse jooksul, kuid omad näod on ikka tugevam tugi!

Lisaks saate te kõik mulle toeks olla, sest rajale saab jätta ergutavaid sõnumeid jooksjate jaoks. Selleks tuleb vajutada SIIA lingile ja seal täita juba vajalikud lahtrid. Need sõnumid loetakse ette jooksu ajal ja ma loodan, et mitte esimestel tundidel, vaid ikka siis, kui vaim hakkab vaikselt murduma ja sellist kõlaritest kostuvat tuge oleks just eriti vaja!


Lisaks saan ma ise esitada soovilugusid, mida jooksu ajal kuulda tahaks. Olen praeguseks ühe loo esitanud - Lost frequencies´e Crazy, mis on minu nö ultralooks olnud treeningute algusest peale! See lihtsalt annab nii hästi edasi minu mõtteid ja tundeid seoses selle jooksuga ja selleks valmistumisega. Aga soovitage veel häid lugusid, mis on sellise positiivse emotsiooniga või teid jooksma ergutavad!

Kui ma selle jooksu üle elan ja koju tagasi jõuan, siis tuleb uus katsumus - järgmisel päeval tööle minek ja seda ma kardan küll :D Saaksin lause ultra jooksu elevuse ja jooksujärgse tööpäeva hirmu vahele võrdusmärgi panna. Aga küll selle ka üle elan... loodetavasti. 

PS! Saan esmaspäeval kokku ühe blogilugejaga, kes on ise ultrajookse teinud. Nii et ehk toob ta mu maa peale oma kogemusi jagades ja lähen rajale ikka kabuhirmus ja võistlusele sobiva emotsiooniga, mitte praeguse kergelt lillelapse suhtumisega :D

Comments

  1. Tere Maris,

    Soovin sulle jooksuks edu, kindlat meelt ja kerget jalga!

    NB! Kas soovid veel leida rajal kaasa jooksjaid?

    Kairi

    ReplyDelete
  2. Aitäh!

    Kahjuks täpsustati reegleid ja kaasa joosta ei tohigi :(

    ReplyDelete

Post a Comment