Elu update üle kolme kuu

Kuigi ma olen oma blogi aegajalt ikka avanud omakeskis, siis polnud mul veel siiani tekkinud tunnet, et tahan midagi kirja panna. Pigem just vastupidine mõte on läbi käinud. Miks ma nüüd siia praegu siis kirjutan, ei teagi. Ilmselt harjumus endast kõik välja kirjutada sai lõpuks minust jagu.


Ma ei taha öelda, et mu "talveuni" blogis on selle postitusega läbi saanud. Pigem võtame seda kui ajutist virgehetke ja siis on plaanis jälle edasi uneleda. Vähemalt seni, kuni ma tunnen täielikult jälle iseendana end. Võib juhtuda, et see iseendana tundmisega kaasneb blogi täielik kinnipanemine. Võib olla hakkan jälle regulaarselt postitama kindla teemalisi postitusi (nt võistlustest, üritustest) ja võib olla naasen, nagu varem, kirjutama peaaegu kõigest. Viimane variant on küll vägagi kahtlane, kuid ma ei julge praegu midagi kindlat öelda.

Terminaatori kontsert 

Mis siis vahepeal toimunud on? Olen saanud kooliga nii kaugele, et ainult see õnnetu lõputöö (koos projektiga) on veel vaja valmis teha. Ainete eest on hinded, punktid kogutud ja kooli rohkem oma nägu näitama ei pea, kui lõputööga seotult vaja on. Ühtpidi kergendus, aga teistpidi on see lõputöö pinge ikka veel peal.

Rae rabas 

Kodus hakkas remonditeemadel asjad natuke liikuma. Kuna maja on nüüd 100% minu oma, siis võtsin ohjad täielikult üle ja sebisin endale ehitaja. Rahaliselt on  muidugi keeruline, sest remondirahastus tuleb puhtalt mu palga arvelt, aga õnneks olen kogunud natuke raha, kohe on tulemas deklaratsioonirahad ja loodetavasti saame ülevalt toa või äkki isegi kaks nii tehtud, et ma ei pea laenu võtma. Seejärel ilmselt ootab see tee ikkagi ees, sest kahjuks õpetaja palk ei ole nii suur, et suuta ülal pidada kolme last, maksta remondimehele ja osta vajalik ehitusmaterjal + tekitada küttesüsteem teisele korrusele. Siinkohal mainin lihtsalt ära, et remondist (või selle planeerimisest ja minu teadmatusest saja detaili suhtes)  võiks ma kohe sada postitust teha.

"Mida mehed tegelikult tahavad?" 

Trenni koha pealt on peaaegu suur null. Vähemalt mis puudutab jooksmist. Suutsin endale rahvatantsus talla alla kenakese vigastuse tekitada (see sama vana jama, mis pidevalt õhku kerkib). Kuna jaanuari lõpus oli ka rahvatantsuga ettetantsimine, siis terve jaanuari olin jooksukeelu peal. Nüüd võiks juba vaikselt liigutama end hakata, aga tald annab ikka tunda aegajalt.. ehk on hirmul suured silmad lihtsalt, ei tea. Õnneks ma nii palju ikka end motiveerin, et natuke olen kangi liigutanud ja muud füüsilist trenni teinud, mis ei eelda jala koormamist sellisel mahul nagu jooksmine.

Toitumisega on õnneks üldjoontes asi kontrolli all. Isegi imestan, et olen suutnud jaanuarikuu üle elada ilma väga suurte kukkumisteta. Viimased päevad haiguslehel olles on küll metsapoole läinud, aga üldjoontes on kaalunäit siiski negatiivses liikumises. Arvestades, et eelmise aasta lõpp oli mu elu üks hullemaid aegu ja siis läksid, võrdlusena tuues, mitte ainult trummipulgad ja trumm, vaid terve orkestri pillivarustus, siis praegune tasakaalukas toitumine ja kaalulangus on igati tervitatav ja endale isegi üllatav.


Eelmise aasta lõpust ma täpsemalt ei kirjuta. Ütlen vaid, et elasin selle üle, sain kõvasti targemaks, tugevamaks ja paksema naha peale. Õnneks või kahjuks me võime teha head plaanid, kuidas mingi periood üle elada, aga siis teeb elu oma korrektuurid ja plaanid lendavad esimese põrke peale võssa ja edasine kulgemine võib minna kohe väga VÄGA valesti. Aga nagu ütlesin, elasin kõik üle ja edaspidi olen juba ettevaatlikum igasuguste kokkulepete ja plaanide tegemisel.

Tegelikult natuke räägin aastalõpust küll, aga ainult viimasest päevast! Ma sain ju 30 aastaseks. Nüüd olen vanurite eas :D Olgu, nali naljaks, aga natuke vanuri tunne on olnud küll, kui keegi on mu vanust küsinud, aga küsija ise on alles 20ndates :D :D Vanusest lähtuvalt võtsin ka otsuse vastu, et hakkan nüüd rohkem enda vaimu virgutama erinevate kultuuriürituste, loodusretkede ja niisama poputavate tegevustega. Siiani on selle koha pealt väga hästi läinud ja olen oma plaani täitnud vähemalt 200% ulatuses.

Üldjoontes läheb mul tegelikult hästi! Elu üksikvanemana on hakanud enamvähem normaalselt kulgema. Eks künkaid ja mättaid tuleb ikka teele, aga seda tuleb alati elus. Ei saa siin ainult seda süüdistada, et olen enamuse ajast nädalast kahe vanema rollis. Asjade paremaks kulgemiseks kasutan oma "vanemakohustuste" vabad päevad täiel rinnal ära ja maandan viimse kui pinge. Tuleb kasuks mulle kui ka lastele, kui emme on rahulik ja õnnelik! Kes nüüd mäletab üht vana postitust (võib lugeda SIIA VAJUTADES), siis võin nüüdseks öelda, et mu vajuv liiv on kadunud ja kõige selle ümbritseva jama keskel tunnen end tõesti sisimas vaba ja õnnelikuna!


Kevad on kohe tulemas ja algamas on uus jooksu hooaeg. Viljandi järvejooksule veel kirja pole pannud, aga ilmselt sinna minek. Siis Raplas mai lõpus juba poolmaraton ja sügisest Tallinna maratoni ei jäta ka mingil juhul vahele. Kuigi lubasin endale, et jooksud pole mu peamine eesmärk sellel aastal, siis on jooksud, millele minemata lihtsalt ei jäta.

Ah kui hea oli üle pika aja kirjutada... Aga siiski ei hakka lubama midagi edasise tuleviku suhtes. Natuke tihedamini "näitan enda nägu" jätkuvalt instagramis. Nii et kui huvi, siis jälgi mind seal ;) Ja kui enne ei suhtle, siis jooksuvõistlustel ikka!



Comments

  1. Jõudu ja jaksu sulle! Sa oled tubli ja saad kõigega hakkama (ka lõputööga ;)).

    PS! 30ndad on palju vahvamad kui 20ndad ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Saan kindlasti hakkama! Ja 30ndate lõbusus hakkab vaikselt endalegi kohale jõudma :D :D

      Delete
  2. Nii hea meel on, et sa (kasvõi hetkeks) tagasi oled. Olen su blogi lugenud aastaid ja läheb kindlasti korda see, et sul ja su lastel hästi läheks. Väga väga tubli oled, et sellise julge elumuutuse läbi tegid ning edasi saavadki asjad ainult paremaks minna.
    Kindlasti on sul veel terve hulk poolehoidjaid, kes su naasmist ootavad!

    ReplyDelete
  3. Replies
    1. Karmen, miks on sinuga nii, et kui sul hästi läheb siis materdad teisi maha ja kui halvasti siis oled sõbralik ja malbe? Tead seda ütlust, et tugevad inimesed tõstavad teisi üles, mitte ei suru alla. Ja mis mõttes karma? Minu meelest peaks Marise üle uhke olema- üks ehe näide sellest, kuidas üks tubli naine kõigega kenasti hakkama saab. Pole konti mida läbi pureda ei suudaks ja ta teeb seda veel muigvel sui! Marisele suuured virtuaalsed kallid ja ma olen sinu jaoks alati olemas ning sina Karmen püüa olla lahkem ja sõbralikum. Naerata ja maailm naeratab koos sinuga.

      Delete
  4. Jah, Karmen, palun täpsustust ka, mida sa niisama lahmid?

    Marisele aga jõudu ja jaksu minugi poolt, sa saad kõigega hakkama (tean, lihtne öelda...)! Ja täiega ootan juba uusi postitusi. :)

    K.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Saan hakkama muidugi! Eks mõned ootamatused, mis teele sattusid, lõid mu korraks pikali, aga samas on mu teele päris mitu väga olulist ja toetavat inimest sattunud, kes on aidanud kõike võimalikult mõistlikult üle elada ja tulla muredest välja tugevamana, kui ma varem olin! :) Ja ma võtan seda kui väljakutset õppida asju, mida varem ei osanud ja teha tegusid, mida enne ei saanud/võinud :)

      Delete
  5. Tore, et üle pika aja siia postitasid midagi. Jälgin sind ka instagrammis ja hoian ikka tegemistel silma peal.
    Mind natukene teeb murelikult see, et minu lähedaste seas on nii palju neid "noori", kes on olnud õnnelikud, teinud uhked pulmad, saanud lapsed ja majalaenu ja siis järsku tuleb teade, et nad lahku läinud.
    Ise olen olnud oma mehega koos pea 15 a ja nüüd on tulnud ka minul nö kriisi aeg jube detsembrist. Ma ei saa öelda, et mees ei oleks mulle kallis. On ja armastan seda aga ma ei ole õnnelik. Olen palju mõelnud, et miks ma ei ole enam nii õnnelik ja isegi mees on see, kes on muret tundnud. Nüüd, kui olen enda analüüsimisega vaeva näinud, siis olen aru saanud, et ma ei ole õnnelik, kuna ma olen 10 a olnud juba kodune ema. Selle 10 a jooksul olen siis olnud ainult kodune ema ja nüüd siis käin ülikoolis teist aastat. See kool tegi mind õnnelikuks, kuna tundsin, et ma ei ole enam lihtsalt kodus istuv ema vaid saan ka enda jaoks midagi teha. Nüüd aga kui koolis oli väga pingeline periood detsembris, siis see nö imes minust energiat. Nüüd jaanuaris samuti kooliga kiire ja terve pere on olnud haige. Terve jaanuari kuu jooksul on olnud 1 nädal see, kus keegi ei ole olnud haige. Ja nagu suurele perele ikka kombeks, siis ega kõik korraga ei ole haiged. Ikka nii, et üks lõpetab ja teine alustab. Tunnen end ahastuses. Ma ei taha enam kodus olla, kuna ma ei saa olla rahus. Vähemalt minu lapsed on haigena olles jubedad virisejad. Ja see virisemine lihtsalt väsitab ja teeb õnnetuks. Ma tahaks juba, et kõik oleksid terved. Õues on nii ilus lumi maas ja saaks minna nt kelgutama või suusatama. Saaks lihtsalt minna välja aga ei. Ma pean olema kodune ja põetama lapsi ja iseennast, kuna isegi teist korda juba haige. On mees aga ega tema ei saa laste virisemist ju lõppema. Ta aitab mind nii palju, kui saab ja olen õnnelik, kui saan lõpuks lapsed magama ja mehe kaissu aga ma olen pinges. Ma ei suuda end enam lõdvaks lasta ja tunnen, et see lihtsalt nö sööb mind seest poolt.

    Sulle aga edu. Olen seda usku, et kui suhtes ei olda õnnelikud, siis kõige õigem otsus on see, et ühiselt alustatud tee jagatakse kaheks teeks. Lastele on vaja õnnelikke vanemaid. Olen ise kasvanud peres, kus vanemad ei olnud õnnelikud aga koos oldi laste pärast. Oma lastele ma seda ei taha. Minu ainus mõte oli siis, et saaksin juba 18 ja saaksin oma elu peale.

    Mis aga puutub muutustesse. Ma ei mäelta, millal mul oli viimati nt selline päev, kus ma sain lihtsalt olla või kõik oleks plaanide järgi läinud. Mul on plaanid aga alati on need muutumises ja vaja siis mõelda uus tähtsuse järjekord.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lahkuminevaid tuttavaid endalgi väga palju ümber. Eks põhjuseid ole erinevaid. On neid, millest saab üle ja neid, mis lõpuks tõmbavad selle lõpliku joone asjale alla. Mina ise ka ei tahtnud kokku jääda vaid laste pärast, seega sai lõpuks end kokku võetud ja otsus langetatud.

      Delete
  6. Misasja? Üksikvanem? Seda poleks küll oodanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kahjuks elu läheb vahel nii. Parem üksi ja õnnelikult, kui õnnetus suhtes. Nüüdseks juba üle nelja kuu lastega üksi toimetanud :)

      Delete
  7. Saan aru kui sa ei soovi sellele vastata, aga kuidas lapsed uue elukorralduse omaks on võtnud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Detailidesse ei hakkaks jah laskuma, aga üldiselt öeldes ootasin keerulisemat kohanemist nende poolt ja kui mõned murekohad välja jätta, siis on asi suhteliselt rahulikult läinud.

      Delete
  8. Ma ei tea, kas ma olen varem seda kirjutanud, võib-olla isegi olen. Et imetlen Sind, et kolme lapse, töö ja kooli kõrval jõuad veel trennitada. Ma ise leidsin aastaid vabandusi, miks ma ei jõua oma kaaluga tegelema hakata. Aga tänu Sinule ma seda siiski tegin, trenni muidugi veel jõudnud ei ole :) Ilmselt tänu sellele, et kaaluga tegelema hakkasin, sain enda sisemise rahulolu tagasi ja abielu muutus ka rõõmsamaks, enne olin kogu aeg rahulolematu ja ei leidnud seda põhjust, aga põhjus oli minu enda sees peidus. Ole tubli!

    ReplyDelete

Post a Comment