Hirm

Hirm on üks ohtlik loom. Kõige hävitavam on see siis, kui sa lased sellel enda üle võimust võtta.

Mina olen hirmu pärast jätnud sadu samme astumata jätnud, sest äkki ei ole tulemus see, mida ma ootan. Äkki ma astun vales suunas või äkki teen ma mõne sammu astumisega vea, mida ei saa parandada. Tänaseks ma tean, et mõnda sammu meeleheitlikult kartes võid sa oma elule suurema karuteene teha, kui seda sammu astudes (olgugi, et sa ei tea mis tulemus su otsusel on).

Ilmselge on, et minu elu kõige hirmsam samm oli muuta oma elukorraldust kardinaalselt. Mäletan, kui mitu kuud enne lõpliku otsuse tegemist üks tuttav küsis mu käest, et miks ma seda sammu teha ei suuda? Ta nägi juba siis, et ma olen sisimas ammu ära otsustanud ja oli vaja vaid see viimane samm nö uksest välja astumiseks teha. Vastasin talle väga ausalt - ma kardan.

Ma kartsin, et ma rikun ära laste elu. Kartsin, et ma teen vale sammu nende jaoks. Kartsin, et ma ei saa hakkama lastele hea elu pakkumisega, nendele kodu loomisega. Ma ei kartnud selle pärast, kas ma saan majanduslikult hakkama või kuidas ise emotsionaalselt ellu jään, vaid kartsin, et lapsed jäävad ilma millestki, sest mina ei ole suutnud hoida nende elu stabiilsena ja enda rahulolu nimel ohverdan nende elu normaalses, kahe vanemaga, perekonnas.

Ma tean, et üksik, kuid õnnelik ema on lastele miljon korda rohkem väärt, kui elada pingelises õhkkonnas, mis ei ole kellelegi tervislik. Ma tean seda nüüd ja näen vahet, aga tol hetkel ma olin kabuhirmus. Ei julgenud iseendalegi seda pikalt tunnistada, kuidas see tunne mind halvas.

Kui lõpuks see samm sai astutud ning teadmatuse kuristikku hüpatud, siis sain kui tiivad. Esimene nädal peale otsuse jõustumist olin tõesti kui õhku tõstetud. Ei, ma polnud õnnelik, vaid see tunne oli kuidagi ebatavaliselt ja tundmatult vabastav. Ma hõljusin läbi elu omamata kindlat jalgepinda, elades kui teadmatuse vatis, kuid siiski tundes, et olen õige sammu teinud. Eks sellele on tulnud veel erinevate tunnete laviin, aga oma otsuses pole ma siiani kahelnud.

Võiks ju nüüd arvata, et sellise hirmuületuse läbi teinuna, olen valmis hirmudele natuke julgemalt vastu astuma, kuid asi on hoopis vastupidine. Ma kardan veel rohkem! Jah, ma tean, et palju samme on vaja veel astuda, et elu muutuks selliseks, nagu ma tahan, kuid iga väike nüanss asja juures paneb südame värisema. Nii laste kui enda heaolu pärast. Nii et isegi kõige ilusamal hetkel närib mu hinge kartus, et see kõik lõppeb nagunii krahhiga ja ma ei suuda nautida neid hetki täiel rinnal.

Kui varem lõi välja minus see hirmul lapse instinkt, et pugesin pigem peitu probleemi ees, siis hetkel tunnen, et jooksen pea laiali ringi. Ehk suudan põgeneda nii hirmu eest.

Naljakas (või tegelt kurb ka) kuidas kõrvalseisja koha pealt iseenda käitumist analüüsides oskan ma hästi öelda, kuidas ma ei peaks hetkel käituma, aga reaalselt endasse tagasi naastes ma seda täide viia ei suuda, sest äkki ma teen valesti... ja seeläbi teen tihti asju veel keerulisemaks.


Mingitel hetkedel õnneks siiski hirm taandub. Sa lihtsalt oled momendis ja naudid seda täiel rinnal teadmata, kas see ongi reaalsus või hetkeline hingetõmme unistuste maailmast. Naudid ja loodad, et just nüüd aeg peatuks. Vahel peatubki. Lausa paariks päevaks, et siis jälle nädalarutiini ja hirmude maailma naasta.


Comments

  1. Mis siis juhtus? Jooksite koos ja elu tundus lill.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen seisukohal, et kahe inimese vaheliste suhete detaile ma lahkama ei hakka avalikult. Piisab vast teadmisest, et me kooselu ei olnud enam toimiv paarina.

      Delete
  2. Mul olid vanemad just minu pärast koos, sest lapsel ikka peab kaks vanemat kogu aeg kohal olema jne jne. Lõpptulemus? Kolisin 15-aastaselt kodust välja ja käin psühholoogi juures, et oma lapsepõlvetraumadest üle saada. Kindlasti tegid õige otsuse just lastele mõeldes!

    ReplyDelete
  3. Nii tore on jälle uusi blogipostitusi lugeda :) Kuigi varem lugesin Su blogi peamiselt jooksmise pärast, siis nüüd ootan postitusi absoluutselt kõigest. Teemasse - ka mina arvan, et käitusid õigesti. Pigem õnnelik ema kui pingeline kodune elu. See on parem nii sulle kui ka lastele. Muidugi oli see otsus väga hirmus, aga Sa oled väga julge inimene (igaüks ei julgeks kolme last üksi kasvatama hakata). Olen kindel, et saad kõigega hakkama, emad on oma laste nimel kõigeks valmis :D Loodan, et sul läheb iga kuuga kõik aina paremaks.

    PS Ära tee sellest Karmenist välja, ta on üks väga kibestunud naisterahvas ja torgib teisi pidevalt :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Kindlasti läheb aina paremaks. Juba praegu vaadates tagasi (jessas, sellest on juba üle poole aasta möödas), olen nii palju arenenud selle ajaga ja end paremini tundma hakanud

      Delete
  4. Müts maha su ees, et tegid sellise otsuse. Olen kindel, et lapsed on tulevikus õnnelikud ja rahul, et sellise otsuse tegid. Mina ise elasin kodus, kus ema oli kasuisaga koos nö laste pärast. Harva oli kasuisa kaine ja muudkui vägivallatses ja alandas lapsi. Peale kooli läksin võimalikult hilja koju. Läksin ainult sööma ja magama. Ma kartsin olla kodus. Kui sai põhikool läbi, siis ma kolisin teise linna ja läksin gümnaasiumisse. Koduigatsust mul polnud, kuna ma sain minna peale kooli koju ilma, et peaksin kartma kasuisa. Sellest on jäänud mulle terveks eluks jälg. Nii kui näen kedagi alkoholi tarbimas, ma kardan. Öeldakse, et alkohol on tarkade inimeste jook aga tundub, et inimesed on lollid, et ei oska seda siis tarbida. Oma lastele ma õpetan seda, et elu saab nautida ka ilma alkoholi ja tubakata. Lastel on mitmete sõprade/sõbrannade vanemad läinud lahku ja oleme sellel teemal palju rääkinud. Sõbrad/sõbrannad on rääkinud, et emme ja issi ainult tülitsesid ja kaklesid ja issi tuli täis peaga koju ja hakkas lööma. Olengi siis seletanud, et alati ei saa olla kõigil emme ja issi koos. Mõni pere on õnnelikum, kui vanemad elavad eraldi. Ei ole lastel hea kasvada kodus, kus vanemate läbisaamine ei ole just kuigi hea. Olen ka sellel arvamusel, et elu on liiga lühike, et jääda kokku inimesega, keda sa ei armasta. Peab armastama ja austama iseennast ja siis lapsed näevad, et oluline on ka enda heaolu. Lapsed näevad just enda kodust, et milline see nö õige pereelu olema peab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selles on sul väga õigus, et lapsed õpivad kodu järgi, milline pereelu on ok ja milline mitte. Kasvades peres, kus ollakse koos laste pärast (ja tihti mingil moel kannatades), tekib lastel vale arusaam ja mustrid kipuvad korduma kahjuks.

      Delete
  5. Ma olen nõus, inimeste kõige suuremad saavutused jäävad tihti nende enese taha kinni. Lugesin kunagi palgaküsimuste teemal ühte artiklit kus oli kirjas nii: "Kui küsid palka juurde, on 50:50 võimalus, et sa seda saad. Kui ei saa, siis pole ju ka midagi hullu. Kui ei küsi, siis pole lootustki, et palka juurde saad". Ehk siis alati tuleb olla valmis muutusteks ning oma suu õigel hetkel lahti teha. Mind see artikkel kõnetas kuidagi sellisel määral, et muutsin ka kardinaalselt oma käitumismustreid. Elame vaid korra ja mis elu see on, kui olla pidevalt hirmul või klassikalise eestlasena koguaeg muretseda. Ei! Tuleb olla valmis riske võtma ning peab ise aktiivne olema, selleks et elu põnevaks teha. Näiteks mees saatis eile ilma sõnagi lisamata selle lingi: https://www.kingitus.ee/lendamine-huppamine-kingituseks. Ja täitsa lõpp, vaatasin neid võimalusi ja nüüd päriselt plaaningi ära teha! Ilmselt lähen langevarjuga hüppama. Elame vaid korra ja elu peab olema põnev!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selline "lähen ja teen!" suhtumine on äge! Tahaks ise ka selline olla. Vaikselt liigungi sinnasuunas, aga olles eluaeg olnud suur põdeja on sinmamaale väga raske jõuda 😁

      Delete

Post a Comment