Kui tervis täiega alt veab

Mõni aeg tagasi ma kirjutasin, kuidas köha (millest arenes midagi hulga tõsisemat) pärast on jäänud ära mul jooksutrennid ja üldse igasugune aktiivsem liikumine. Kuigi köhast olen üle saanud, siis naasta jooksurajale ma pole saanud. Ma ei tea, kas keha üritab mulle jätkuvalt märku anda, et ma peaks puhkama või milles asi on, aga suutsin endale uue häda külge hankida.

Nimelt hakkas nüüdseks juba üle 3 nädala tagasi ühel ööl kõhust ja seljast valutama. Tekkis justkui valuvöö ümber keha. Esimene mõte oli, et ju olen külma saanud või kuidagi ära tõmmanud.

Võtsin järgepidi kõikvõimalikud valuvaigistid sisse ja üritasin magama jääda. Valu neist ükski ei vaigistanud, aga magama ma mingi hetk jäin.

Järgmisel hommikul oli voodist püsti saamine ülihull kogemus. Kui mul poleks olnud vaja sel päeval veel muusikakooli lastega minna, siis oleks vist sinna samasse pikali jäänud ja haiguslehe võtnud. Aga elu vajas elamist ja mul ju oli vaid "kerge külma saamine" vms. Elasin päeva kuidagi üle. Hingasin valusid üle nagu sünnitusel ja üritasin lihtsalt oma toimetustega ühele poole saada.

Järgmisel hommikul oli gramm kergem olla. Seega võis kinnitust saada, et tegu polegi muuga, kui vaid enda lohakusest saadud nihestuse või külmetusega. Kuna oli ka nädala viimane tööpäev, siis andsin tunnid ära ja läksin koju ära.

Kodus vaikselt hakkas valu jälle üles kerima. Üksi lastega olles ei ole väga alternatiive sellele, kes süüa teeb ja majandab, aga sel õhtul palusin küll lapsi, et ehk saavad ise hakkama, sest mul oli nii kohutav olla. Marek võttis perepea rolli kindlalt enda kätesse ja kui paar kõvemat häält kõrvalt toast ja paar hädaldamist mu magamistoa ukse vahel kõrvale jätta, siis sai rolliga väga hästi hakkama.

Kui lapsed magama olid jäänud (Marek pani ka Marguse magama) läks asi nii hulluks, et silm läks valust märjaks. Ei saanud istuda ega astuda. Igati oli valus olla. Lõpuks kella kahe ajal olin juba valust hullumas ja kutsusin kiirabi. Ma lihtsalt ei kannatanud enam.

Kiirabi tuli poole tunni pärast. Tahtsid mu haiglasse viia, aga ei tahtnud ootama jääda, kuni ema lapsi valvama kutsun (ema elab 5min kaugusel). Seega sain 3 süsti tagumikku ja kindla käsu emosse minna, kui valu ära ei lähe või kui tagasi tuleb.

Valu tuli tagasi täpselt 24h pärast ehk ööl vastu pühapäeva. Valutasin siis kuni hommikuni ja kuna sõber oli külas nagunii, siis ta sai jääda laste valvesse kuniks ma emo külastasin.

See oli ooper omaette. Sain teada, et häda mul suurt midagi pole, sest kirurgiline asi ei ole ja nii noorel naisel muud häda ei ole. No et mingu ma koju, söögu vaigisteid ja kui hullemaks jälle läheb, siis tulgu ma aga tagasi. Muuseas soovitati perearstilt uh-sse saatekiri ka muretseda.

Ma, pehmo nagu ma olen, läksingi lonkides koju tagasi. Sõin päevast päeva vaigisteid, käisin perearsti poolt saadetuna ära röntgenis ja ultrahelis. Mõlemad korras, aga valud alles.

Järgmisel nädalavahetusel (ehk siis üle  nädala peale valude algust) oli juba päris hea olla ja ma julgesin ära jätta need 12 tabletti vaigiteid, mida seni igapäevaselt sõin. Vale otsus oli.

Teisipäeval olid valud tagasi. Ei midagi nii hullu, kui alguses, kuid siiski piisavalt nõmedad, et elu ja olemist häirida. Paar päeva olin jälle vaigistite peal ja siis jätsin uuesti ära. Õnneks väga hullu valu rohkem pole tulnud, kuid aegajalt kerge näriv tunne on ikka sees.

Nüüd ei teagi mida asjast arvata. Järgmine uuring on teisipäeval. Lähen gastroskoopiasse. Olen juba ette arvamusel, et sealt vastust ka ei tule ja ehl olengi simulant või vajan hoopis rahusteid, nagu ka on arvatud (sest mu elu pidi väga närviline olema).

Hetkel joosta pole sammugi julgenud, sest veel loetud päevad tagasi, tekitasid hüpped sees valusid. Seega ei kannata sisikond veel mingit põrutamist. Samas igapäevased toimetused saan juba ilusti valudeta tehtud. Siiski tahaks teada mingid põhjused, miks tervis niimoodi alt veab. Või äkki mõjubki see 30 nii drastiliselt mõnele? :D

Comments