Elumuutused

Lubasin küll aktiivselt siin kirjutama hakata, aga nagu viimase postituse kuupäevast võib järeldada, siis nii see läinud ei ole. Olen mõelnud ja kaalunud pikalt, et kuidas edasi oma väikse pesaga toimetada.  Elukogemusest olen õppinud, et kui asjad ei lähe kuidagi edasi, siis pigem kiire lõpp, kui kummivenitamine. Seega tänaseks, kui blogi saab ametlikult 6-aastaseks, olen otsustanud, et on aeg blogimaastikult lahkuda.

Põhjuseid on mitmeid, kuid peamine siiski on see, et mu elu on nii palju muutunud ja blogi ei haaku sellega. Mu elus on uued inimesed, kellest ma ei kirjutaks nagunii (inimeste privaatsuse soov on püha), aga kuna nad on meie igapäevaeluga tugevalt seotud, siis oleks raske oma tegemisi kajastada nii, et nad ei saaks mainitud.

Ainult jooksublogina jätkata ma ei tahaks, sest võistlustel ma hetkel ei käi ja jooksen pigem selleks, et keha uuesti jooksmisega sõbraks saaks (seega ei mingeid konkreetseid käske ja keelde selle koha pealt endale). Teen vaikselt vastavalt tervislikule seisundile Kati jooksukava ning olen rõõmus selle üle, et üldse joosta saan. Üldplaanis tahan küll 2020 ultrale uuesti minna, aga kõik see sõltub juba paljudest muudest asjadest, kui vaid mu soovist või jooksutrennist.

Näiteks tervisest. See annab aegajalt jätkuvalt meelde, et ta ei ole kõige paremas vormis. Eriti siis, kui olen söönud või joonud mõnda valet asja. Siis on valud platsis ja vibutavad hoolega näppu, et oli siis seda nüüd vaja. Aga võtan jätkuvalt rohtusid ja loodan, et kord lähevad hädad üle ka.

Niisiis nagu aru saite, on see ametlik hüvastijätupostitus! Blogi koduleht paneb oma uksed nädala aja pärast kinni. Facebooki leht  jääb lahti edasi mingiks ajaks, eks aeg näitab, mida sellega teen. Samuti ei sulge ma ka oma instagram´i ja sealt saab kõige paremini edasi kaasa elada meie tegemistele. Muutsin seal ka nime ära, sest "maris ja maailm" nimi oli puhtalt blogipõhine.

Ma loodan, et nende kuue aasta jooksul olete siin lugemas käies saanud natuke kasulikku infot ja motivatsiooni ka lisaks lihtsalt mulle kaasa elamisele. Ma ise hakkan kindlasti seda aega taga igatsema, kuid nagu öeldud, olen ma sellest perioodist välja kasvanud ja on aeg elu teistes suundades edasi elada :)

Tulevikku vaatan väga positiivsetes toonides. Olen õppinud elama teadmisega, et asjad ei lähe alati nii, nagu me tahame, kuid head asja tuleb nautida niikaua, kui seda on. Kui enam hea ei ole, tuleb vaadata edasi, mis elutee meile toob!

Hüvasti!


Comments

  1. Iga lõpp on erineval moel kurb. Isegi kui lõpetatud on positiivse ja rõõmsa noodiga.

    Edu kõiges ja kohtumiseni instagramis! :)

    ReplyDelete

Post a Comment